Puuete käsitlusest ajaloos
Puue kui tabu –pealkirja all tuuakse näide Piiblist, mille järgi mõistame, et tollajal mõeldi puude olevat Jumala poolt saadetud karistus kellegi pahade tegude eest.
Huvitav ja inimlikuse üle mõtlema panev lugeda oli V. Brignelli artikkel kus kirjeldatakse antiikaja Rooma ühiskonna puuetega inimeste elu. Tolajal oli puudeid rohkem, aga rohkem just elujooksul tekkinuid puudeid. Ühiskonnas toimetati nimelt sellejärgi, et puudega sündinud lapsed tapeti ära (nagu ka kõik tüdrukud peale esimesena sündinut).Puudega inimest kirjeldasid samad sõnad millega nimetati mütoloogia monstreid.
Puudega inimesed teenisid endale elatise enamasti klovnidena, teiste naerdes ja imestades nende olemust. Mingeid lihtsaid juhutöid tegid nad ka, olenevalt loomulikult sellest mida nad said teha. Mõni rikas puudega isik sai omale orjade abil elu lihtsustamist lubada. Rohkem oleks tahtnud lugeda Clessipusi kohta, kelle teatus mõttes tuhkatriinuliku aga ikkagi väga ebainimliku elulugu veidike tutvustati.
Puue kui tervisehäire
Renesannssiajal hakati juba suhtumist vaikselt muutma . Ei arvatud enam et puue on karistus voi kurjade vaimude tekitatud. Alguse sai meditsiiniline puudekäsitlus, mis siiamaani annab oma mõju. Renesanssiajal hakati suhtuma rohkem selle nurga alt, et puudega võiks proovida midagi ette võtta, et see väheneks.
Egeenika liikumine 19. sajandi teisel poolikul tekitas olukorra, kus puudega inimesed ”koristati” silma alt ära. Nad ei tohtinud osalea ühiskonnas ega luua peret.
Puue kui ühiskonna probleem
20. sajandi teisel pool hakati nägema ka ühiskonnas puudust- et ühiskond peaks oma kõikidele liikmetele pakkuma sobiliku keskkonda. Suhtutakse ja tegeledakse nii, et ühiskond saaks võimaldada puudega inimesel osalemise elus täisväärtuslikult. Üleminek meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele on näha ka terminoloogias, mis vaikselt uueneb sotsiaalsema käsitluse poole.
Sellel ajal on näha ja tunda äärmusliku suhtumist ja ka liialdamist. Huvitav oli lugeda teatus mõttes nii vajaliku kui õigustatud skeptisismi, nagu tõi oma artiklis välja JC Lester. Vaata huvi korral originaalartiklit siin.
Ka positiivne keskendumine puudele on keskendumist puudele, mitte inimesele.
Puue kui eluviis
Arvan, et on täitsa hea mõelda puudega inimesi kui teatul moel subkultuurset gruppi. Siinkohas ongi küsimus rohkem ühiskonna suhtumisest oma subkultuuridesse – et nad oleksid aktsepteeritud ja võrdset, mitte kas ”ära koristatud” või teistest eelistatud. Just võrdsus on see, mis teeb täisväärtuslikuks.
Kasutatud allikad:
Brignell, V. (2008 aprill 7) Ancient World, New Statesman [2012 jaanuar 6]
http://www.newstatesman.com/blogs/crips-column/2008/04/disabled-slaves-child-roman
Lester, J.C. (2002 ) A Sceptical Look at the Disability Studies Industry, A Libertarian Alliance
[2012 jaanuar 6]
http://www.la-articles.org.uk/dsi.htm
Brignell, V. (2008 aprill 7) Ancient World, New Statesman [2012 jaanuar 6]
http://www.newstatesman.com/blogs/crips-column/2008/04/disabled-slaves-child-roman
Lester, J.C. (2002 ) A Sceptical Look at the Disability Studies Industry, A Libertarian Alliance
[2012 jaanuar 6]
http://www.la-articles.org.uk/dsi.htm
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti