torstai 15. maaliskuuta 2012

Kursusest


Nüüd on ka see väikse üllatusena päevakorda kerkinud kursus peaaegu et läbi. Vähemalt olen palju asju ja ülesandeid ära teinud, eks see paistab mida nendest kokku saab. 

Mida õppisin ? Kindlasti seda, et ka väga raskena ja vaata et võimatuna tunduvad ülesanded ja tegevused on võimalik ühele poole saada. Ka kannatlikust ja arvuti kasutust, weebikursusel osalemise eripärasid ja huvitavaid fakte olemasolevast haridustehnoloogiast ja selle kasutusest laias ilmas. Läbi linkide kogusin üldharivaid teadmisi näiteks erivajaduste ühiskondlikust ajaloost  ning sattusin mõne hea artikli otsa.

Kursuse jooksul tekkis palju ja erinevaid mõtteid erivajadustest, kultuurist ja ühiskonnast, jälle mõne uue nurga alt. Seekord sai mõelda ka juba tulevikule, sest tehnoloogia areneb nii kiiresti, et täna on peaaegu et eile ja homne on juba käes.

Veel, nii nagu korra juba blogis mainisin -kursuse jooksul sain aru sellest, kui vähe olen enda poolt välja töötatud õppematerjali kohandanud erivajadustega inimestele.

Nii et asja ette läks ta igastahes, kuigi ma pole veel arvestust kätte saanud. 

sunnuntai 19. helmikuuta 2012

Ülesanne 5 Weebilehe analüüs

Valisin analüüsitavaks leheks Tiina Tamme oma, sest tean, et ta tegeleb mägironimisega ja arvasin, et ta lehekülg võiks selle teemaga seotud olla. Nagu oligi, ilus pilt ja veel lingiga sai teisigi vaadata. (Aitäh, Tiina !)

Esmamulje lehel on visuaalselt selge ja rahulik, ja värvivalik on minu maitsele just sobilik. Kasutatud font on selgesti loetav ning keelekasutus informatiivne ja samas piisavalt lihtne, et ka võhik ei tunne ennast valesse kohta satununa.
Leht saab ilmselt veel sisu, aga esimesele lehega olid kõik validaatorid rahul. Seega peab lihtsalt samas vaimus edasi tegema. Just selle korrektsuse tõttu julgesingi poolikut tööd vaadelda. Ootan huviga ülejäänud osa !

Minule leht praeguses olekus (19.2. 2012) väga meeldis. Samas, kui mõelda näiteks vaegnägija kasutaja peale, siis see, mis minule tundub visuaalselt rahulik värvivalik, võib mõnele mitte nii terase nägemisega külastajale tekitada raskusi eristada teksti värvi taustast. Minul endal on nimelt just vastupidine "probleem" weebilehti vaadates - tundlikute silmadega ma ei saa hästi lugeda tekste, mis selgelt taustast välja hüppavad. 
Tiina lehekülg on  kindlasti just visuaalse iseloomuga, pildi olles siin väga olulises rollis. Ehk võiks pildi sisu olla tekstis välja tooduna mõne lausega, või siis võiks olla ekraanilugeja jaoks kirjeldus, mida pildi peal on.

Otsisin Tiina lehekülge ka Google abil, ja Google annab küll palju infot Tiina ja mägede kohta, aga see kord mitte just seda lehekülge.

Siin välja toodud visuaalsus käib ka minu enda lehekülje juurde - kuna hobused suhtlevad läbi kehakeele, on inimesel võimalik nendest üldse aru saada just nimelt  nende näoilmeid ja kehahoiakuid vaadates. See pani mind mõtlema kõikidele oma kursustematerjalidele mida ma kasutan - põhinedes eeltoodule faktile on kõik  nii visuaalne kui vaid saab. Samas ma ju tean, et on olemas palju hobust armastavaid huvilisi, kes ei näe. Piinlik on - võiks teha näiteks vaegnägijate jaoks kohandatud materjali, just lisades piltide asemele seletavaid lõike.  

tiistai 14. helmikuuta 2012

Ülesanne 6 Virtuaalsuhtlus


Hobufoorumitest

Minule pakub teatul moel  huvi erinevad hobufoorumid. Mu eriala on hobused ja nende õpetamine, aga   ma ise hobuala  vestlusfoorumites  ei osale.  Eesti hobufoorumid, nendes osalejad ja osalejate vahelised suhtlemisviisid on nimelt nähtus omaette. 

Soomes, Eestis ja Inglismaal on hobufoorumitel see ühine joon, et kasutajad on erinevas vanuses aga ühise huviga. Mis aga väga palju erineb, on omavaheline suhtumine – nii Soome kui Inglismaa foorumites noorem austab vanemad ja algaja oskajad, ja üldine suhtlemine on viisakas ja rahulik. Foorum on tõestikoht, kust saab nõu küsida ja oma uusi avastusi teistele hinnatavaks-katsetatavaks edasi anda. Eesti hobufoorumites on aga enam-vähem nii, et  igaüks on omaette  korraks väga tark ja teised teevad teda maha, ning siis vahetuvad rollid. Nii käibki elu foorumis, tõmmatakse  vaheldumisini ja torgatakse kohe kui saab. 

Hobufoorumist huvituvatest inimestest  on ilmselt kõige aktiivsem  teatud tüüpi rühm, kes siis jääb foorumit elus hoidma. Kuna nad loovad foorumi õhkkonna kiskuvaks, kaovad ära need inimesed, kes on mõistlikuma suhtumise ja viisakama suhtlemisega.  Nemad ei tunne ennast hästi  ega hakka keskkonnas suhtlema või  osalema foorumi teemade arutluses. Nii foorumi õhkkond jääb edaspidigi rahutuks ja konfliktseks.  Sealjuures ikka ei ole määrav vanus – osalejaid on igas vanuses, ühine on inimtüüp.

Kuna hobumaailm Eestis on väga väike, hobufoorumites osalejad tunnevad teineteist mingil määral ka reaalelus. See siiski ei muuda nende käitumist foorumi keskkonnas. Kui nad reaalelus kokku saavad, näiteks mõningatel hobuüritustel, siis omavahelised suured vaenlased ei suhtle omavahel üldse, isegi ei tereta mitte.  Kui aga kokkusaamine on mõni koolitus, siis on loomulikult jälle hea võimalus kedagi tema poolt esitatud ”rumala” küsimuse tõttu loengu ajal või kohvipausil maha teha. Siin ei aita isegi koolitaja diplomaatiline sekkumine, sest ärategemise rõõm on nii suur et ütlemata ei jäta keegi. 

Mida siin võiks esile tõsta, on küsimus osalejate sotsiaal-emotsionaalsest küpsusest.  Foorumite administraatorid on tõsise korrapidaja rollis, visates liiali läinud vestluseid tervenisti prügikasti, või nagu hobufoorumile kohane, ”sõnnikuhoidlasse”, kust neid on keelatud uuesti esile tõsta. Samuti jagavad nad eriti tülitsevatele osalejatele hoiatusi halva käitumise eest nagu jalgpalli kohtunikud kollaseid kaarte mänguväljakul. Edu nendele, mina isiklikult arvatavasti  ei viitsiks vabatahtlikult virtuaalses keskkonnas täiskasvanutele inimestele lasteaia õpetajat mängida. 

Suhtlejad ise aga tunnevad tõesti naudingut sellest emotsioonilaengust, mida nad foorumist saavad – tegin kellelegi ära; too vaid oodaku, küll ma talle veel näitan; assaa, küll nüüd alles ütles, ja nii edasi. Samas kõik on võltsturvaliselt ebareaalne, nagu võrgusuhtlus kergesti tundub. Midagi pole ju päris, me ju kõigest räägime siin foorumis. Samas on kõrvalt näha ja tunda kuidas foorumis endale lubatud käitumine on juba reaalelus suhtlemise võimatuks teinud.  

Pealtvaatajale, vähemalt mulle, jääb tunne nagu tegu oleks mingi kerge hasartmängude liigiga. Tegelik otstarve foorumil on hoopis olla rahulik ja päikeseline koht, kus hobuste heaolu üle arutleda saab. Sellest ei ole küll hetkel järgi midagi mis mainimist vääriks.
Aga maailm muutub ja inimesed arenevad, ehk läheb ka see paremaks !

sunnuntai 12. helmikuuta 2012

Ülesanne 4 Tugitehnoloogia

Lülitid


Lülitile mõeldes me mõtleme tavaliselt mingit nuppu, mida kas keratakse või näpuga vajutatakse. Erivajadusega inimesel võib aga keeramine ja näpuga vajutamine olla raskendatud või lausa võimatu, seega on vaja nupu tüüpi kohandada. Jalaga või küünarnukiga vajutatavad lülitid on vist täitsa tavalised, samuti kui näiteks kaenla alla paigutatav lüliti. Ideepoolest vajutatava lüliti saab paigutada kasutuskõlblikult igale poole, kus inimene saab seda vajutada kas oma kehaosade vahel või oma keha ja mingi eseme vahel.  

Järgmisena  võiks välja tuua erinevatel viisidel töötava, morsetamise ideele põhinevad morsesisendid. Morsetades saab luua teksti, aga samas on võimalik arvutisse programmeerida ka teisi erinevatele rütmidele põhinevaid käsklusi.  Sellised rütmilised käsklused on head abilised paljudele puudega inimestele, sest nende kasutamise võimalused on väga erinevad.  Morset võib arvutisse sisestada  traditsioonilisele morsetamisele sarnaneval moel millegiga vajutatava morsevõtmega,  aga selleks saab kasutada  ka puhumistoru.

Puhumistoru tähendab väikest ergonoomilist toru, mis toimib hingamisega aktiveeruva lülitina. Puhumistorusid saab kasutada  mingi kokkulepitud signaali edastamiseks süsteemile. Näiteks on  puhumistoruga on võimalik sisestada teksti arvutisse, juhtida ratastooli ning kas või purjetamispaati.  
Torusse puhutavad õhuimpulsid arvuti tunneb ära morsetähestiku  punktide ja kriipsude moel. Impulss muutub käskluseks vastavalt programeeritule sümbolile.
 Kahepoolse toimega puhumistoru, mida saab kasutada nii sisse- kui väljahingamisel, võimaldab näiteks teksti arvutisse sisetada arvestatava kiirusega.  Ingliskeelne nimetus on 
“sip-and-puff switch”.

Kanada Briti Kolumbia osariigi erivajadustega inimeste  purjetamisorganisatsiooni (Disabled Sailing Association of Britsh Columbia ) leheküljel on pilt mehest juhtimas puhumistoruga kontrollitavat purjetamispaati. Pildi asukoht on siin.  




Silmadega juhitavad lülitid

Silmadega juhitava lüliti abil inimene saab hiire paigutada ekraanile lihtsalt vajaliku kohta vaadates. „Hiire nuppu vajutamine“ käib silmade pilgutamisega või pikema intensiivse vaatamisega.
Impulsiks saab seada  kas ühe või mõlema silma liigutused ning pea liigutused.  Austraalia lehekülg, mida saad lugeda siin, selgitab, et Eye Tracker TM4 on väike ning seega lihtne kaasas kanda, ja kasutab arvutisse kinnitatuna arvuti enda akut. Ainuke aga seejuures küllalt suur miinus on hind – arvestada võiks alates umbes  8000 eurost.
Niisiis on tugitehnoloogia abil võimalus juhtida hingamise kaudu purjetamispaati inimesel, kes on kaelast allapoole halvatud. Samuti saab adekvaatselt arvutiga toimetada inimene, kellel liiguvad ainult silmad. 

Loomulikult on sellise tugitehnoloogia praegune hind liiga kõrge, et kõik saaksid endale selliseid abivahendeid lubada. Tehnoloogia aga areneb ja hinnad tulevad alla, nii et tulevikus on asi jälle parem. 

Kuigi on siin kindlasti midagi, millele mõelda, kui järgmise korra enne magama jäämist mõtleme, et tuli võiks automaatselt või kaugjuhitavalt ära kustuda. Keskmine inimene tahab tugitehnoloogiat kasutada oma mugavuseks, või uusi rakendusi põnevuse ja ilu pärast. 
Kuidas saaks aga toetada tehnoloogia hankimiseks neid, kes seda tõesti iga päev vajavad ?



Kasutatud allikad:


[2012 veebruar 11]
http://www.disabledsailingbc.org/equipment_sipnpuff.shtml

 [2012 veebruar 11]
http://www.tecsol.com.au/EyeTracker.htm

perjantai 3. helmikuuta 2012

Ülesanne 3 IT ja erivajadused


Infotehnoloogia roll erivajadusega inimesele

Infotehnoloogia lihtsustab ja mitmekülgistab kõikide inimeste elu.  Üks selle parimaid rakendamise võimalusi  on kompensatsioonivahendina kasutamine, ehk raske puudega inimeste igapäevase elu ja toimetuleku abistamine. See annab erivajadusega inimesele võimaluse olla ühiskonnas teistega võrdne  ja tunda ennast täisväärtuslikuna  ühiskonna liikmena, näiteks aidates teda töötama nii nagu teised ja suhtlema otse teiste inimestega. 

Ûhiskonna jaoks positiivne selles on näiteks see, et vähenevad sotsiaalteenuste kasutajad. Erivajadusega inimesele endale mõju on aga kordades väärtuslikum – ta saab ennast teostada ja väljendada, muutub sõltumatumaks teise inimese otsesest igapäevasest abistamisest ja seega igas mõttes iseseisvamaks. 
 Koos lisandunud eneseväljendamise võimalusega saavad seega paremini enda mõtteid välja tuua ka need erivajadusega inimesed, kellel on erivajaduse taga peidus mingi ala andekus või erakordne oskus.

Teine hea ja kasulik infotehnoloogia  rakendusvõimalus on erinevad abivahendid õppimisel. Haridusliku erivajadusega inimene saab arvuti  ja erinevate tarkvarade abil õppida endale sobilikumal moel, korrata kodus  õppides varem antuid tunde näiteks videoloengute näitel, või  osaleda üldse kaugõppes.
Nendest loogiline jätk on tulevikus kindlasti rohkem rakendatav kaugtöötamise mudel. Hetkel on Eesti ühiskond veel suhteliselt jäik – mõni võib jääda töökohast ilma näiteks sellepärast, et tööandja ei oska suhtuda ratastooli oma  kontoris, ning pealegi ei soovi ta oma kontorihoonet ratastoolitarbeks ümberehitada.  Kaugtöö abil oleks aga mõlemad mured lahendatud, ja ratsatoolis inimene saaks töökoha.

Teiselt poolt esitab infotehnoloogia meile kõigile väljakutse – kas ühiskond on valmis kõigeks selleks, mida me võiksime osavate infotehnoloogiaalaste lahendustega saavutada? Vahest on meil lihtsam näha asju, mida me ei saa mingil põhjusel teha, ja sellest vabandus leida. Küsib julgust ja tahtejõudu vaadata hoopis neid, mida me võiksime saavutada, kui me sihikindlalt tahame ja julgeme sinnapoole liikuda. Loomulikult alati on seal kaasas ebaõnnestumise risk, kuid see ei tohiks takistada kedagi julgemast tahta.

Õpetajalt nõuab infotehnoloogia areng ja kättesaadavus tahet ja viitsimist õppida kasutama vahendeid ning lisaks näiteks looma eraldi kursuste loomist kaugõpijatele ja statsionaarõpijatele. Kohandatud kursust vajavad ka erivajadustega inimesed, nii statsionaarõpijad kui kaugõppijad. Samuti peab õpetaja arvestama oma õpetamisoskuse ja tehnoloogia vahendite õige valimise ja õppetöös kasutamise oskuse proovile panekuga.

Tööandjalt nõuab kaugtöötamine töökohustuste jms läbimõtlemist ja efektiivset ajaplaneerimist ning head ülevaadet oma ettevõte tegelikusest olukorrast. Nii suudab ta kaugtöötaja töökoormust ja töö tulemust reaalselt hinnata.     
Erivajadusega inimeselt nõuab see julgust astuda teiste hulka ilma erivajaduse sildita, asetada ennast tõesti samale joonele teistega võitlema oma töökoha eest.

Igal juhul on tuleviku suund üha rohkem kaugõppe ja kaugtöö poole. See on väga hea ka selle poolest, et reaalselt mõeldes ei ole Eestis võimalik lähema kahekümne aasta jooksul  ehitada ümber kõiki olemasolevaid töökohtadena kasutatavaid hooneid sellisteks, et seal oleks lihtne liikuda näiteks pimedana või ratastooliga.
Seega lihtsam ja kiirem, kuigi ainult osaline lahendus olukorrale ongi infotehnoloogia ja selle julge ja professionaalne kasutamine. Siin on loomulikult vajalik erinevate alade professionaalide koostöö - kui spetsialistide meeskond seab ühise eesmärgi, on hea tulemus ka kiire tulema.

torstai 2. helmikuuta 2012

Ülesanne 2, kodukoht weebis

Weebikodu tekstideks on kasutatud minu enda koostatud õppimaterjale hobuste käitumise ja mõtlemise kursuselt.  Piltidel minuga demonstratsioone tegemas minu hobune Lance ja tema parim sõber Peerets.

Fotograafina toimis eelmisel suvel mu õde Kirsi, ja praegust lehte ülespanna aitas ja kannatlikult juhendas mu vend Markku. Tegemist siin on siis teatudlaadi perekondliku ettevõtmisega. :) 

Leht ise asub siin.



tiistai 31. tammikuuta 2012

Ülesanne 1 Puuete käsitlusest ajaloos




Puuete käsitlusest ajaloos

Puue kui tabu –pealkirja all tuuakse näide Piiblist, mille järgi mõistame, et tollajal mõeldi puude olevat Jumala poolt saadetud karistus kellegi pahade tegude eest.
Huvitav ja inimlikuse üle mõtlema panev lugeda oli V. Brignelli  artikkel kus kirjeldatakse antiikaja Rooma ühiskonna puuetega inimeste elu. Tolajal oli puudeid rohkem, aga rohkem just elujooksul tekkinuid puudeid. Ühiskonnas toimetati nimelt sellejärgi, et puudega sündinud lapsed tapeti ära (nagu ka kõik tüdrukud peale esimesena sündinut).Puudega inimest kirjeldasid samad sõnad millega nimetati mütoloogia monstreid.
Puudega inimesed teenisid endale elatise enamasti klovnidena, teiste naerdes ja imestades nende olemust. Mingeid lihtsaid juhutöid tegid nad ka, olenevalt loomulikult sellest mida nad said teha. Mõni rikas puudega isik sai omale orjade abil elu lihtsustamist lubada. Rohkem oleks tahtnud lugeda Clessipusi kohta, kelle teatus mõttes tuhkatriinuliku aga ikkagi väga ebainimliku elulugu veidike tutvustati.

Puue kui tervisehäire
Renesannssiajal hakati juba suhtumist vaikselt muutma . Ei arvatud enam et puue on karistus voi kurjade vaimude tekitatud. Alguse sai meditsiiniline puudekäsitlus, mis siiamaani annab oma mõju. Renesanssiajal hakati suhtuma rohkem selle nurga alt, et puudega võiks proovida midagi ette võtta, et see väheneks.
Egeenika liikumine 19. sajandi teisel poolikul tekitas olukorra, kus puudega inimesed ”koristati” silma alt ära. Nad ei tohtinud osalea ühiskonnas ega luua peret.

Puue kui ühiskonna probleem
20. sajandi teisel pool hakati nägema ka ühiskonnas puudust- et ühiskond peaks oma kõikidele liikmetele pakkuma sobiliku keskkonda. Suhtutakse ja tegeledakse nii, et ühiskond saaks võimaldada puudega inimesel osalemise elus täisväärtuslikult. Üleminek meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele on näha ka terminoloogias, mis vaikselt uueneb sotsiaalsema käsitluse poole.
Sellel ajal on näha ja tunda äärmusliku suhtumist ja ka liialdamist. Huvitav oli lugeda teatus mõttes nii vajaliku kui õigustatud skeptisismi, nagu tõi oma artiklis  välja JC Lester. Vaata huvi korral originaalartiklit siin.
Ka positiivne keskendumine puudele on keskendumist puudele, mitte inimesele.

Puue kui eluviis
Arvan, et on täitsa hea mõelda puudega inimesi kui teatul moel subkultuurset gruppi. Siinkohas ongi küsimus rohkem ühiskonna suhtumisest oma subkultuuridesse – et nad oleksid aktsepteeritud ja võrdset, mitte kas ”ära koristatud” või teistest eelistatud. Just võrdsus on see, mis teeb täisväärtuslikuks.

Kasutatud allikad:

Brignell, V. (2008 aprill 7)  Ancient World, New Statesman [2012 jaanuar 6]
http://www.newstatesman.com/blogs/crips-column/2008/04/disabled-slaves-child-roman

Lester, J.C. (2002 ) A Sceptical Look at the Disability Studies Industry,  A Libertarian Alliance
[2012 jaanuar 6]
http://www.la-articles.org.uk/dsi.htm