Hobufoorumitest
Minule pakub teatul moel huvi erinevad hobufoorumid. Mu eriala on hobused ja nende õpetamine, aga ma ise hobuala vestlusfoorumites ei osale. Eesti hobufoorumid, nendes osalejad ja osalejate vahelised suhtlemisviisid on nimelt nähtus omaette.
Soomes, Eestis ja Inglismaal on hobufoorumitel see ühine joon, et kasutajad on erinevas vanuses aga ühise huviga. Mis aga väga palju erineb, on omavaheline suhtumine – nii Soome kui Inglismaa foorumites noorem austab vanemad ja algaja oskajad, ja üldine suhtlemine on viisakas ja rahulik. Foorum on tõestikoht, kust saab nõu küsida ja oma uusi avastusi teistele hinnatavaks-katsetatavaks edasi anda. Eesti hobufoorumites on aga enam-vähem nii, et igaüks on omaette korraks väga tark ja teised teevad teda maha, ning siis vahetuvad rollid. Nii käibki elu foorumis, tõmmatakse vaheldumisini ja torgatakse kohe kui saab.
Hobufoorumist huvituvatest inimestest on ilmselt kõige aktiivsem teatud tüüpi rühm, kes siis jääb foorumit elus hoidma. Kuna nad loovad foorumi õhkkonna kiskuvaks, kaovad ära need inimesed, kes on mõistlikuma suhtumise ja viisakama suhtlemisega. Nemad ei tunne ennast hästi ega hakka keskkonnas suhtlema või osalema foorumi teemade arutluses. Nii foorumi õhkkond jääb edaspidigi rahutuks ja konfliktseks. Sealjuures ikka ei ole määrav vanus – osalejaid on igas vanuses, ühine on inimtüüp.
Kuna hobumaailm Eestis on väga väike, hobufoorumites osalejad tunnevad teineteist mingil määral ka reaalelus. See siiski ei muuda nende käitumist foorumi keskkonnas. Kui nad reaalelus kokku saavad, näiteks mõningatel hobuüritustel, siis omavahelised suured vaenlased ei suhtle omavahel üldse, isegi ei tereta mitte. Kui aga kokkusaamine on mõni koolitus, siis on loomulikult jälle hea võimalus kedagi tema poolt esitatud ”rumala” küsimuse tõttu loengu ajal või kohvipausil maha teha. Siin ei aita isegi koolitaja diplomaatiline sekkumine, sest ärategemise rõõm on nii suur et ütlemata ei jäta keegi.
Mida siin võiks esile tõsta, on küsimus osalejate sotsiaal-emotsionaalsest küpsusest. Foorumite administraatorid on tõsise korrapidaja rollis, visates liiali läinud vestluseid tervenisti prügikasti, või nagu hobufoorumile kohane, ”sõnnikuhoidlasse”, kust neid on keelatud uuesti esile tõsta. Samuti jagavad nad eriti tülitsevatele osalejatele hoiatusi halva käitumise eest nagu jalgpalli kohtunikud kollaseid kaarte mänguväljakul. Edu nendele, mina isiklikult arvatavasti ei viitsiks vabatahtlikult virtuaalses keskkonnas täiskasvanutele inimestele lasteaia õpetajat mängida.
Suhtlejad ise aga tunnevad tõesti naudingut sellest emotsioonilaengust, mida nad foorumist saavad – tegin kellelegi ära; too vaid oodaku, küll ma talle veel näitan; assaa, küll nüüd alles ütles, ja nii edasi. Samas kõik on võltsturvaliselt ebareaalne, nagu võrgusuhtlus kergesti tundub. Midagi pole ju päris, me ju kõigest räägime siin foorumis. Samas on kõrvalt näha ja tunda kuidas foorumis endale lubatud käitumine on juba reaalelus suhtlemise võimatuks teinud.
Pealtvaatajale, vähemalt mulle, jääb tunne nagu tegu oleks mingi kerge hasartmängude liigiga. Tegelik otstarve foorumil on hoopis olla rahulik ja päikeseline koht, kus hobuste heaolu üle arutleda saab. Sellest ei ole küll hetkel järgi midagi mis mainimist vääriks.
Aga maailm muutub ja inimesed arenevad, ehk läheb ka see paremaks !
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti